Kotkas on sõjalise ülemvõimu sümbol. Roomlased arvasid, et imperaatori minekul teispoolsusesse tõuseb tema matuseriidalt lendu kotkas. Raisakotkas on alati tekitanud vastakaid tundeid, neid on vihatud ja ka austatud. Iidses Egiptuses austati jumalanna Nehbethi, keda kujutati raisakotka peaga, käes hoidmas kaitsesümbolit. Raisakotkad on seotud surma, sõja ja võitlusväljaga. Nad on tähtsad ökoloogilisest seisukohast, ilma nendeta võidutseksid bakterid. Harva tajume neid suurepäraste ja ilusatena, kuna nad on kiilad ja kõvera kaelaga. Samuti võivad nad ka halvasti lõhnata, kuna nende toidulaud pole enam värske ja nad roojavad oma jalgadele, et neid jahutada. Ähvardustele reageerides nad ka oksendavad. Nad õpetavad inimestele võtma oma füüsilist keha tähtsa orgaanilise looduse osana. Kõik sureb, ka inimesed. Füüsiline keha satub taas maasse. Surm pole hirmus ja seda pole vaja karta, sest see on ainuke võimalus taas elu loomiseks. See on möödapääsmatu. Füüsiline keha kuulub emakesele Maale ja saab alatiseks osaks suure elu tsüklis. Raisakotkas kuulub ühu stiihiasse, mis seostub selguse ja tarkusega. Ta kutsub uuele avatuks, aru saamaks surmast ja surematusest ning seda elu aspekti vastu võtma. Surm on püha ja hädavajalik osa elust.