Pealuu Sojavahast küünal

PEALUU – tarkuse, julguse ja taassünni sümbol

 

Pealuid on läbi aegade kardetud. Neid on peetud surma, pimeduse ja isegi kurjuse sümboliks.

 

Aga mis siis, kui pealuu ei sümboliseeri hoopis lõppu, vaid kõike seda, millest me oleme läbi tulnud?

 

Nõiakunstis ja paganlikes traditsioonides on pealuu seotud esivanemate tarkuse, elu ja surma ringkäigu ning taassünniga. See tuletab meelde, et iga lõpp loob ruumi millelegi uuele.

 

Meie jaoks kannab pealuu aga veel üht tähendust.

 

See sümboliseerib inimest, kes on elus igasugusest olukorrast läbi tulnud, saanud haiget, kukkunud, uuesti tõusnud ja sellest kõigest midagi õppinud.

 

Sest tarkus ei tule alati raamatutest. Mõnikord tuleb see valedest otsustest, purunenud unistustest ja neist hetkedest, mil arvasid, et enam edasi ei jaksa.

 

Aga näe, jaksasid.

 

Pealuu ei pea olema surma sümbol. See võib olla hoopis meeldetuletus elada. Olla julge. Lasta lahti sellest, mis sind enam ei teeni, ja astuda edasi ka siis, kui sa veel ei tea, kuhu tee viib.

 

Sest kõik, millest oled läbi tulnud, on teinud sinust selle, kes sa täna oled.

 

Ja see on midagi, mida tasub austada.

Pealuu sümboliseerib materiaalsuse mööduvust. See on surma sümbol paljudes maailma kultuurides. Paljudes kultuurides on pikka aega kristallpealuud peetud teadmiste valvuriks, sest pealuu on ainus vorm, mida on igas religioonis, igal ajastul ja iga rahvuse poolt peetud austust väärivaks. Oma sarnasuse poolest inimese peaga on kristallpealuud väga populaarsed meditatsiooni objektid. Neile omistatakse tervendamist ja  teiste maailmadega suhtlemise võimet. Kolp ja ristatud sääreluud on merel tuntud ohu ja surma sümbolina. Seda pannakse ka visuaalse ohu meeldetuletusena mürgipudelitele. Kolp meenutab meie surelikkust. Kolp rõhutab ka seda, et iga hetke tuleb võtta sellisena, nagu see on ja eluga edasi minna. Roosipärjaga kroonitud kolp on seotud väljendiga Carpe Diem , mis tähendab “kasuta päeva”.