Lõuendil pilt Vanne

ÖÖLIBLIKAS – Ööliblikas, armunud Kuusse ja värelevasse küünlaleeki, liigub oma paberitaolistel tiibadel märkamatult läbi öö. Nad on transformeerujad – enne kergetel tiibadel õhku lendamist sünnivad nad röövikutena. Kuigi me seda alati ei märka, ei jää ööliblikad oma ilus alla liblikatele – nende tiibadel on keerulised mustrid ja märgid, nagu näiteks Madagaskari loojanguliblikas või kollakaspruun polüfeem-liblikas. Ööliblikad on pisikesed, kergelt lehvivate tiibadega ja ka suured ning märgatavad, nagu tuntud Atlase ööliblikas, kes on inimese peopesa suurune. Rööviku staadiumis on nad maale lähedal. Selles etapis mõned neist koovad siidi, mida on inimesed sajandeid kasutanud siidi tootmiseks. Enamus ööliblikatest veedavad suurema osa elust öisel ajal, kus nad tolmeldavad neid taimi, mis õitsevad ainult öösel. Juba ammustel aegadel on neid seostatud Kuu ja küünalde valgusega ja ka palju hirmutavamate ilmingutega, nagu surm ja kummitused. Nad tunduvad tõesti kummituslikena, kes vaikselt liiguvad pimeduses ja kui neile langevad kuukiired, tundub, et nende tiivad helendavad. Räägitakse, et mõned liigid toovad teateid eelseisvast surmast või ennustavad mälu ja mõistuse kaotamist. Me ei tea, miks neid tõmbab valguse poole, kuid tänu nende haprale ilule ja nende valmisolekule otsida valguskiirt pimeduses, on näha nende ilus tarkust, vaikust ja aukartust valguse ees öistes hämarustes. Isegi kõige pimedamal ajal on võimalik leida valgust, headust ja ilu. Surm on osa elust ja sellesse tuleb suhtuda austuse ja aukartusega, mitte hirmuga. Isegi selles on võimalik leida ilu. Ööliblikas õpetab meid muutma oma südame valgemaks ja pehmemaks hämaruse aegadel ja jätkata valguse otsinguid.