Liblikas on elav kunstiteos, jagades vaimustust, kergust ja head tuju. Nad meenutavad meile kogu oleva muundumist. Nad kehastavad jõu ja hapruse paradoksi – liblikad on kerged ja õrnad nagu paber, tiibadega, ei toitu tahkest toidust vaid saavad kogu vajaliku taimede nektarist. Paljudes kultuurides seostatakse teda hingedega. Kummituslikena alustavad nad oma elu röövikuna. Moondumisega röövikust liblikaks sümboliseerib taassündi ja ülestõusmist. Nukust väljuv liblikas sümboliseerib kehast lahkuvat hinge. Et täielikult lõpule viia oma moondumist, lahustub rööviku keha oma nukus amorfseks limaks, korraldades end ümber, et sündida kauni tiivulise liblikana. Liblikas tähistab nii surematust kui rõõmu. Hiljutised uuringud on näidanud, et liblikas talletab oma mälestused, mida ta koges röövikuna ning need jäävad muutumatuks kogu edasises kehastuses. Liblikat peetakse igavese hinge sümboliks, mis elab inimese kehas kogu elu ja jääb järgi peale surma. Liblikaid seostatakse ka surnud hingedega. Mõlemal juhul nad räägivad meile põneva loo siemisest teekonnast, kasvust ja muutusest. Kui me põrkume teravate elumuutustega – füüsiliste, mentaalsete, emotsionaalsete ja hingeliste – pöördume liblika vaimu poole. Tõeline muutus on harva kerge ja mugav. Isegi kui muutuste tagajärjel on ootamas midagi suurepärast, vajalikku ja värskendavat, võib protsess ise olla vägagi piinarikas. Vana purustamiseks ja uue loomiseks on vaja palju usku ja jõudu. Liblika hing aitab läbida neid katsumusi ja tuletab meelde, et suured muutused annavad teile tiivad. Kõik, mis toimub tulevikus, toimub just praegu, sündimise hetkel. Isegi liblikad – lendavad olendid – puutuvad kokku kõige kaugemate ja ja raskemate teekondadega. Kogu meie teekond Maa peal on muutused, ilma milleta me poleks eluski. Liblikas saab olla meie kaaslane ja paariline, sest ta on palju taluvam kui välja paistab. Üks liblikas on edevuse sümbol. Kaks liblikat koos sümboliseerivad armastust ja õnnelikku abielu. Liblikad on inimeste hinged, kes otsivad oma emasid. Liblikas on vahendaja vaimse ja reaalse maailma vahel.

ÖÖLIBLIKAS – Ööliblikas, armunud Kuusse ja värelevasse küünlaleeki, liigub oma paberitaolistel tiibadel märkamatult läbi öö. Nad on transformeerujad – enne kergetel tiibadel õhku lendamist sünnivad nad röövikutena. Kuigi me seda alati ei märka, ei jää ööliblikad oma ilus alla liblikatele – nende tiibadel on keerulised mustrid ja märgid, nagu näiteks Madagaskari loojanguliblikas või kollakaspruun polüfeem-liblikas. Ööliblikad on pisikesed, kergelt lehvivate tiibadega ja ka suured ning märgatavad, nagu tuntud Atlase ööliblikas, kes on inimese peopesa suurune. Rööviku staadiumis on nad maale lähedal. Selles etapis mõned neist koovad siidi, mida on inimesed sajandeid kasutanud siidi tootmiseks. Enamus ööliblikatest veedavad suurema osa elust öisel ajal, kus nad tolmeldavad neid taimi, mis õitsevad ainult öösel. Juba ammustel aegadel on neid seostatud Kuu ja küünalde valgusega ja ka palju hirmutavamate ilmingutega, nagu surm ja kummitused. Nad tunduvad tõesti kummituslikena, kes vaikselt liiguvad pimeduses ja kui neile langevad kuukiired, tundub, et nende tiivad helendavad. Räägitakse, et mõned liigid toovad teateid eelseisvast surmast või ennustavad mälu ja mõistuse kaotamist. Me ei tea, miks neid tõmbab valguse poole, kuid tänu nende haprale ilule ja nende valmisolekule otsida valguskiirt pimeduses, on näha nende ilus tarkust, vaikust ja aukartust valguse ees öistes hämarustes. Isegi kõige pimedamal ajal on võimalik leida valgust, headust ja ilu. Surm on osa elust ja sellesse tuleb suhtuda austuse ja aukartusega, mitte hirmuga. Isegi selles on võimalik leida ilu. Ööliblikas õpetab meid muutma oma südame valgemaks ja pehmemaks hämaruse aegadel ja jätkata valguse otsinguid.