Must nahkhiirega viirukialus

Nahkhiirt seostatakse pimeduse ja surmaga. Ta on tundlik, rikkaliku intuitsiooni kandja, püsiv. Neid võib leida maagilise ringi piiril, nende stiihia on maa ja õhk. Nad elavad sügaval maa sees koobastes ja lendlevad kõrgel taevas. Hiinlastel tähistab nahkhiir õnne ja vedamist. Mõnedes kultuurides peetakse neid kurja ja surma sümboliks. Tasub aga vaadata sügavamale ja siis me märkame nende uskumatut mitmekesisust. Neil on väga tähtis roll meie ökosüsteemis. Nad on ümbritsetud müstikaga. Nende öine aktiivsus, uskumatud lennumanöövrid ja saladuslik võime orienteeruda pimedas kutsuvad esile hirmu ja hämmastust. Vaadates neist stereotüüpidest kaugemale, võib näha unikaalset ja mitmekülgset olendit. Nad on kohanemise meistrid, elades mitmetes kliima tingimustes ja asustavad erinevaid ökosüsteeme kõrbetest kuni troopiliste metsadeni. Nad tolmeldavad taimi ja kontrollivad putukate populatsiooni ning toovad kasu kõikidel Maa mandritel, välja arvatud Antarktika. Mõned nahkhiired on tuntud oma kajalokatsiooni võime poolest. Nad kiirgavad oma ninast või suust helilaineid ja tunnetavad kaja, mis peegeldub tagasi, kui laine põrkub millegi vastu. See võimaldab neil leida öösel putukaid ja vältida takistusi kiirel lennul. Sel moel nad näevad pimedas. Nahkhiir õpetab meil endasse uskuma, järgima armastuse kajale ja südame tarkuse saladustele. Mõnikord võib intuitsioon anda rohkem vastuseid kui nägemine. Nahkhiired elavad pimeduses ilma hirmuta – see on nende stiihia, mis annab talle hüvesid, mida päevavalguses ei saa. Ka kõige pimedamal ajal saab luua midagi hinnalist, kaunist ja kasulikku.